09/04/2026
Liidu tegevjuht käis Äripäeva raadios rääkimas elektrifitseerimisest ning sellega seotud teemadest.
Euroopa Liit panustab elektrifitseerimisele kui peamisele viisile kuidas saavutada oma kliimapoliitilised eesmärgid, aga detailina üksnes taastuvenergia arendamisest üksi ei piisa, sest otsustavaks saab asjaolu, kas suudetakse tagada konkurentsivõimeline elektri lõpphind ja toimiv turupõhine energiasüsteem tervikuna.
Euroopal ja ka Eestil on suur sõltuvus fossiilsete kütuste impordist. Eriti teravalt näeme seda siis, kui maailmas lahvatab järjekordne energiakriis või sõjaline konflikt. Seega sõltuvusest vabanemiseks on kasulik kiirendada kohalike tootmisvõimsuste arendamist terviksüsteemi vaates, sest elektrifitseerimine ise on ühiskonda kõige vähemkoormavam viis majanduse dekarboniseerimiseks ning samas tagab ka meile energiajulgeoleku.
Energiapoliitika keskne küsimus ei ole ainult puhtam energia, vaid ka majanduslik konkurentsivõime, sest ühiskonnad ja inimesed saavad tulevikus rikkamaks riikides, kus on stabiilselt odavam elekter ning kus saab seda lokaalses väärtusahelas lisandväärtuseks muuta. Robotid, mootorid, seadmed, tehisintellekt ja enamus uutest tehastest töötavad elektril. Seega, kui Eesti tahab tulevikus olla (majanduslikult) edukas riik, siis tuleb hoolitseda selle eest, et Eestis oleks soodne nii elektrit toota kui ka tarbida. Täna on Eestis soodne elektrit tarbida vaid väiketarbijatel, tööstusliku elektri tarbimise ja elektri tootmise jaoks ei ole Eesti hetkel parim paik.
Näiteks enamuses naaberriikides rakendatakse praegu elektrointensiivsetele tarbijatele kallimaks muutunud elektri hinna kompenseerimise meetmeid, mis on Euroopa Liidus lubatud. Eesti riik paraku seda võimalust ei kasuta ning seetõttu ei sobi Eesti hästi ka elektrit intensiivselt kasutava tööstuse asukohaks. Mis otseselt elektri tootmist puudutab, siis alates 2026. aastast on Eestis tootjale elektri võrku andmine kõige kõrgemalt maksustatud. Naaberriikides on tootjatel elektri võrku andmine odavam. See tähendab seda, et kui elektri hind börsil on piirkonnas ühesugune, siis teenivad Eestis asuvad elektri tootjad kõige vähem ning see asjaolu muudab Eesti uutele elektri tootmisvõimsuste investeeringutele vähem atraktiivseks.
Elektrifitseerimise kiirendamiseks tuleb kõrvaldada ka regulatiivsed tõkked.
Elektrituru eripära on selles, et kõige odavam on elekter seal, kus toodetakse rohkem elektrit kui elektrit tarbitakse. Lootus, et naabrid toodavad meile odavat elektrit, võib täituda vaid lühiajaliselt ning ei tekita põhjust elektril põhineva majanduse arendamiseks kohapeal. Selleks, et elektritootmine saaks Eestis areneda peab riigis olema soodne ja prognoositav regulatiivne keskkond ja seda eriti naabritega võrreldes. Kui see ei ole nii, siis lähevad investeeringud lihtsalt naabrite juurde.
Näiteks Soomes on viimasel ajal väga palju investeeritud elektrist soojuse tootmisesse, kasutamaks ära üha enam esinevaid madalaid elektri tunnihindu. Eestis ei ole see täna võimalik, sest kehtiva regulatsiooni kohaselt peab soojuse ja selle tootmiseks kasutatava kütuse hinna 12 kuuks Konkurentsiametis ette kinnitama. Kuivõrd odavama elektri kogust ja hinda ei ole võimalik 12 kuuks ette prognoosida, siis praegune kaugkütte hinnaregulatsioon ei võimalda kasutada kogu odava elektri potentsiaali soojuse tootmisel, seega ei teki ka nõudlust uutele taastuvenergia võimsustele turupõhiselt. Eesti ise tulistab endale sellega jalga, üheltpoolt ei tule siia perspektiivikad tootmisinvesteeringud, teisalt maksavad Eesti inimesed energia eest rohkem kui peaksid. Mis aga kõige olulisem, Eestis me ise teeme seda endale oma rumalate siseriiklike otsuste tõttu.
Ka investeeringud elektrivõrkudesse on hädavajalikud, sest elektrifitseerimine eeldab mahukaid investeeringuid taristusse, sest need peavad suutma hallata hajutatud ja juhitamatu tootmise katkendlikke ning kahesuunalisi energiavooge. Täna on Eestis elektrivõrku investeerimine võrreldes selle tegelike vajadustega vähene. Kui me vajalikke investeeringuid õigeaegselt ei tee, maksame homme tarbijatena kokkuvõttes kordades rohkem, kui õigeaegselt investeerides. Seetõttu peaksime Eestis eelistama meetmeid, mille eesmärk on hõlbustada just jaotusvõrkude projektide juurdepääsu avalikule rahastamisele, sealhulgas Euroopa Liidu poolt võimaldatavatele vahenditele, sest ainult võrgutasudest seda teha on tarbijatele äärmiselt koormav.
Konkurentsivõimeline elektri lõpphind peab olema riigi prioriteet. Hetkel on Eesti riik koormanud elektri tarbimist Euroopa Liidus kokku lepitud minimaalsest aktsiisist kõrgema aktsiisiga ning me loeme maksustamise eesmärgil ka elektri salvestamist elektri lõpptarbimiseks. Taastuvelektri tootmise edendamisest tekkiva kulu on riik muutnud tarbijate poolt makstavaks taastuvenergia tasuks (mida ei tehta näiteks Lätis ja Soomes). Võrguteenuse püsikulud oleme suures osas muutnud tarbitud elektri koguse alusel makstavateks tasudeks, mis muudab elektri suurtarbimise Eestis kallimaks kui naabrite juures. See tähendab, et me ei väärtusta stabiilset ja suuremahulist tarbimist ning anname eelise väiksemahulisele ja ebaühtlasele tarbimisele. Kõige sellega Eesti mitte ei toeta ja soodusta elektrifitseerimist, vaid lükkab seda ajas üksnes edasi, sest elektrifitseerimise läbiviimine eeldab konkurentsivõimelist elektri lõpphinda. Seega, kui Eesti soovib elektrifitseerimises kiiremat edu saavutada, siis tuleb teha siseriiklikke otsuseid, mis muudaks elektri lõpphinna ettevõtetele konkurentsivõimelisemaks. Selle saavutamiseks tuleks eelkõige viia taastuvenergia tasu välja elektriarvelt, rakendada elektriaktsiisi selle miinimummahus ja kujundada tööstuse arenguks soodsam võrgutasude struktuur. Mida rohkem nende sammude tulemusel Eestis elektritarbimine suureneb, seda väiksem saab kõikide tarbijate jaoks olema ka elektri võrgutasu, sest intensiivsem tarbimine tõstab elektrivõrgu efektiivsust.
Elektrifitseerimine toob kaasa reaalse majandusliku kasu, kui seda teha mõistlikult ja lähtudes elektrisüsteemi tervikvaatest. Peame mõistma, et elektrifitseerimisel ei ole üksnes oluline potentsiaal vähendada oluliselt fossiilsete kütuste tarbimist, vaid see muudab Eesti jõukamaks siia lisanduva tööstuse tõttu. Mida rohkem on Eestis elektrit tarbivat tööstust, seda lihtsam on siia arendada mitmekesisemat elektritootmist, sest mida mitmekesisem on Eesti elektritootmine seda paremini on tagatud ka Eesti varustuskindlus ja energiajulgeolek.
Euroopa panustab elektrifitseerimisele kui peamisele viisile kuidas saavutada heitmevaba majandus, kuid Eesti vaates on pilt oluliselt keerulisem. Eesti Elektritööstuse Liidu tegevjuhi Tõnis Vare hinnangul ei piisa üksnes taastuvenergia arendamisest, sest otsustavaks saab see, kas suudetakse tag...