LaraSailing

07/06/2026

Kui vesi kutsub ja laev on teispool Kera, tuleb kanuumatkale minna!

30/05/2026

Eesti suvi läheneb põhjagaasiga. Ja kui katamaraan Lara on teispool ookeani, siis saab ju heade sõpradega tuntud merelinn Tartus ka lodi Suur Sumega sõita! Suur Sume on samuti purjelaev, lausa kahemastiline, kui suvel Peipsini välja sõidab!

01/04/2026

31/03/2026

Enne lõpeb põrgus tuli kui laevas töö! Spillid kriuksusid aasta sinivetel sõitnud laeval nagu vanad aidauksed. Kapten ei suutnud meenutada, kas ta üldse eelneva 10 aasta jooksul Läänemerel seilates Heidi peal sellist tööd on pidanud tegema. Aga nüüd said mõneks ajaks jälle head!

30/01/2026

Purjereisigrupp „Tiit ja sõbrad“ 8.01-24.01.2026

Osa 3: Tagasi Martinique’l – Anse D’Arle ehk Kilpkonnalaht.
Meresõit kodu poole meid just laine poolest ei hellitanud. Laine kõrge ja ebamugavast suunast. Tugev pasktaak terava vastunurga all purjesse puhumas. Padupurjetajatele tõi vuntsi suule ja viis laeva ka kiiresti edasi – vahepeal lausa 10 sõlme nii, et tulime 34 miilise teekonna 4 tunniga. Mulle meeldis kõige rohkem see osa, et see loksumine ja prõmmimine sai ruttu läbi. Küll aga said Uko särgid ja madratsi ots vöörikajutis märjaks, kuigi luuk oli korralikult kinni – vööri alumiiniumist ristlati kruviaugud on tehases jäänud isoleerimata ja me saame kapteniga nüüd hakata jälle mõnuga „sikafleksima“, kui sõitude vahe tekib.
Kuna neli kõva kalameest (mina nende seas) on pardal, siis on käinud iga sõidu ajal ka kõva kalapüük. Siiani on oleme erinevatel põhjustel ainult lante kaotanud järjest ja Veiko on olemasolevaid modifitseerinud/parandanud. Minu esimesest õngest sai põhjapüügiõng, millega Art püüdis Roseaus poi peal olles tuunikalanahka söödana kasutades esimeste minutitega juba ühe moreeninooruki ja väikese punase grouperi – kasutame edasi söödana, sest moreeni ei riski meist keegi süüa, kuna AI väidab, et riffikaladest on oht saada pliimürgistust. Aga see vist kehtib küll vanade ja suurte kalade kohta. Igal juhul, kala saime, aga söögikala oleme siiani pidanud ikka veel turult ostma või restoranis tellima. Küll aga tekitas see põhjaõngega püük mõnusa hasardi. Ühe ca 3-4 kilose tuunikala siiski saime tagasiteel St Pierist kilpkonnalahte - Anse D’Arle-sse. Sellest sai lõunaks korralik kausitäis äkist, mis läks nagu kerisele. Kui kaotustest veel rääkida, siis ühe õnnestu jäätisesöömise käigus hammustas Tõnu liiga hoogsalt otse sügavkülmast tulnud jäätist ja juba varasemalt kunagi sportimise käigus kannatada saanud esihammas murdus ja Tõnu veetis pool puhkusest välimusega, mis aitas kohalikku kogukonda paremini sulanduda. Kõva päevitus aitas muidugi ka kaasa.
Anse D’Arle on meie kodusadamast 10 miili kaugusel asuv mõnus peatuspaik ööks enne kojusõitu, kus saab supitada, snorgeldada ja ujuda, näeb merikilpkonnasid nii veepinnal kui lahe põhjas nagu väikseid lehmakesi karjamaal söömas. Maa peal on mõnus suvise Pärnu ranna õhkkond ja matkamiseks avastasime erineva raskusastmega matkaradasid. Nt ühest lahest teise ja tagasi matkata üle mäeaheliku koos korraliku turnimisega – u päevateekond ja matkateekonna algust vaadates vajab ilmselt kuiva ilma ning veidi paremat füüsilist ettevalmistust, kui meie praegune pina-colada vorm hetkel on.
Külaliste lahkumise eelõhtul oli Tiidu sünnipäev, mida tähistasime kodusadama mereannirestoranis Le Naia. Kuigi hinnatase on siinsest keskmisest kõrgem, siis maitseelamus oli tõesti väga hea ja teenindus kiire ja korralik. Soovitan küll. Noh ja Tiit alustas kõigile väljategemisega juba sellel hetkel, kui tema sünnipäeva päev Eestis oli saabunud, ehk siis juba eelmisel õhtul Kilpkonnalahes.
Viimasel päeval külaliste ärasaatmine oli emotsionaalne, sest tõesti oli nii lahe seltskond, kes kaifis reisi sajaga.
Uued külalised saabuvad juba ülehomme ja enne seda on vaja veemagesti filtrid uuendada ning solenoidklapp kolmikkraani vastu välja vahetada - nüüd on täiesti selge, et solenoid ei ole eriti töökindel lahendus, iseäranis, kui on vaja üle päeva u 500 l vett magestada. Aga oleme valmis ja ootame elevusega meie järgmisi reisikaaslasi kodulinnast Tartust.

29/01/2026

Purjereisigrupp „Tiit ja sõbrad“ 8.01-24.01.2026
Osa 2: Marie-Galante, (Guadelupe) ja Terre-de-Haut

Marie-Galantel saime tänu tuulisele ilmale peatuda päevakese kauem, kui plaanisime. See tuli muidugi Guadelupe päeva arvelt, aga kahetseda polnud midagi, sest Marie-Galante vääris avastamist. Olime siin Kapteniga kaks aastat tagasi käinud, kui St Louise linnatänavaist kaugemale saarele toona ei jõudnudki. Seekord selgus, et Muhu suurusel saarel on kõige muu seas lausa kolm rummitehast! Muidu on Marie-Galante pigem see saar, kus Guadelupelt tullakse nädalavahetuseks matkama ja perega aega veetma – üsna turistisõbralik, turvaline ja euroopalik. Asjaolu, millega me ei osanud arvestada, oli, et esimene praam puhkajatega saabub saarele juba 8.30 ja St Louise’s, kus lahes meie ankrus olime, ei ole palju auto või rollerirendi kohti. Eriti, kui tahaksid üheksakesi minna ja lähed alles poole kümne paiku, kui oled mõnusalt oma hommikuse ujumise teinud, pannkoogid söönud ja muud hommikused toimingud korda ajanud. Meil õnnestus saada üheksa (pluss Hüpp) peale üks niru roller, millega mina, Hüpp ja Kapten hakkasime Grand Borough poole liikuma, et sealt üks buss või kaks rendiautot sebida ja ülejäänud seltskonnale järele tulla. Kui meie kohale jõudsime oli Tõnu ja Art juba ühe umbkeelselt prantsusekeelse liinibussijuhi kehakeeles pehmeks rääkinud ja kahekümneka eest jõudsid nad enne meid sihtkohta. Lõunaks olid meil autod olemas ja ekipaažid koos ja järel vaid tunnike aega, et veel rummitehastesse enne sulgemist jõuda. Jõudsimegi kahjuks ainult ühte neist, sest need pannakse pealelõunaks kinni. Aga saarel oli ka pealelõunast vaatamist küll ja veel -- AI sõnul üks „dramaatiline auk“ kalju sees, imelised liivarannad, mõisamuuseum ja ohtralt rannabaare, kus pina coladat või muid jahedaid jooke proovida jms. Märkasime, et Dominical sadas rohkem, kui teistel saartel ja tegime järelduse, et ilmselt kõrged mäed kuidagi veeretavad need vee(ja muud)aurud pilveks kokku ja sajab siis teatd vahedega alla. Iga vihma järel või isegi juba ajal näeb aga ohtralt vikerkaari ja vihm ise on hootine ning soe.
Guadelupele jäime seekord vaid üheks ööks, sest sadamakohta ei saanud ja veetsime öö paadiremondidokis poi peal. Nii koledat vaadet õhtusöögi ajal polegi varasemalt meil olnud, aga see eest said mehed erinevaid paadimootoreid pervata („Vaata, sellel on neli neljasajast mootorit 10 meetrise paadi taga, huvitav, kui palju see välja võtab“ jnejne). Naised vaatasid pelikane, keda oli ka piisavalt. Saime aga toidu (ja joogi) varusid täiendada, sest Pointe-a-Pitre sadamas on korralik Carrefour toidupood. Leidsin poest üles ka Minuty roosa veini, mille ma Mari ja Ly-ga kaks aastat tagasi poetiirul käimise lõpetamise puhul joogijanuks kohe poe ukse taga otse pudelist ära jõime. Minuty hind oli tõusnud 16-lt eurolt 21-le!!! Röövimine päise päeva a’al!
Teekond Guadelupelt Terre-de-Hauti oli meeleolukas - tuult oli 24-26 sõlme, ja ka laine kiskus kohati kolmemeetriseks. Kohale jõudes pidi tuul lahes kõrvad peast puhuma ja selgus, et meie jaoks polnud jäänud ühtegi vaba poid (ette broneerida ka ei olnud võimalik). Tiirutasime ringi nagu Kaubamaja parkimismajas Osturalli ajal, et äkki keegi läheb ära. Lõpuks üks paatkond otsustaski lahkuda, sest pardal tundusid olema vanemad inimesed ja nende pisike monohull tegi selles tuules korralikku tivolit, nii et nad otsustasid oma poikohast keset lahte loobuda praamisadamast veidi kaugemalasuva saare varjus oleva ankrukoha kasuks. Saimegi oma kauaoodatud optimistikoha kätte. Ka sellele saarele otsustasime jääda kaheks ööks, kuna Kapteni ilmaennustus järgmiseks päevaks just meeldivat sõiduilma ei lubanud. Sedapuhku olime targemad ja bronnisime eelmisel õhtul järgmiseks hommikuks 8.30-ks juba sõidukid ära ja siis jalutasime matka mõttes Napoleoni Kindluse juurde üles mäkke. Hüpp ei tahtnud selle kuumaga kuidagi ülesmäge ronida, aga rohke joogivee peal saime ikka üles ja alla tuli juba laulu ja pissiga. Terre-de-Haut on umbes Ruhnu mastaapides saar (ainult suts mägisem :P) ja sõidetakse ringi peamiselt elektriliste golfiautode, rollerite või jalgratastega (nii tavaliste kui elektrilistega). Art otsustas teha Tartu maratoni eeltrenni ja sõitis saare jalgrattal läbi. Me ülejäänud kärutasime elektriliste golfiautodega. Napoleoni Kindluse muuseum, kuhu saab sisse lõunani ja kus on väga huvitav väljapanek, tasub kohe esimese asjana minna, sest muidu ei saa parklas parkimiskohta. Kuna koerad selles muuseumis ei ole teretulnud, siis meie Hüpiga jäime välja passima. Küll aga olime Hüpiga väga oodatud muuseumi parkla putkabaaris, kus baarionuga saime juba kella üheksa ajal tantsu vihtuda ja reggae’t mõmiseda külma õlle või koduse mahlajoogi saatel. Muidu aga rannad, kleidipoed, maalilised vaated, väiksed rannarestoranid, (Marie-Galantel oli üks neist lausa päise päeva ajal live jazzmuusikaga) , kus lõunanälja kustutamiseks accraseid (NB! ainult kehapositiivsetele -- õlis küpsetatud kalapontšikud, väga maitsvad) süüa – puhkus igal juhul sajaga. (jätkub)

27/01/2026

Purjereisigrupp „Tiit ja sõbrad“ 8.01-24.01.2026

Üleeile saatsime kojulennule Tiidu sõpradega: Tiit, Aire, Tõnu, Marit, Veiko, Uko ja Art- kes olid meil külas ja kellega seilasime marsruudil Martinique –> Dominica -> Marie-Galante –> Guadelupe –> Terre-de-Haut –> Martinique.

Osa 1.
Martinique ja Dominica

Nagu ikka saabumisel toimus tutvumisõhtu ja kajutitesse paiknemine koos igasuguste koolitustega (köögi-, pesemis- ja kakamiskoolitus jms). Saabumisele järgnev päev jääb tähtsate ettevalmistavate toimingute jaoks – üldine rollide jaotus, poelisti koostamine, ultramaraton 2 nädala varude ostmisel kohalikus supermarketis, naistel kleidi-, pareo- ja bikiinipoed. Õnneks neid kleidipoode meie kodusadamas Marina du Marines ikka jagub. Aire tegi meie reiside kõigi aegade rekordi - kahekümne minutiga esimesel päeval sai tulemuseks kolm kleiti, mis talle kõik imeilusasti istusid ja mida ta reisi vältel ka korduvalt kandis. Ja need kleidid ei jäänud tal viimasteks!
Väljasõidu päeval käis vajalike purjetamisoskuste koolitus - peamiselt kuidas ja kes purjede juures möllab ja kes ankru või poi peale minnes või tulles oma oskusi viimistleb. Uko sai poi peale kinnitamise osas kohe joonelt edasijõudnute klassi.
Esimene õhtu ja öö peale väljasõitu Martinique – St Pierres poi peal. St.Pierre on kunagine saare pealinn, mis vulkaanipurske tagajärjel maani maha põles. Teadaolevalt pääses eluga vaid üks vangla kinnipeetavatest. Katastroofi järel viidi pealinn üle Fort de France’i. St Pierre on tänapäeval väike rahulik linnake, kus parimad joogid ja teenindus olid turu vastas väikeses kohvikus, kus müüdi muu hulgas ka kalalante ja väiksemat roostevaba kinnituskraami laevamajanduses. Matkamiseks või suurest puhkamisest kangeks külitatud liigeste liigutamiseks sobib väga hästi väike tee, mis läheb serpentiinina üles kaljujärsaku seljale ja näitab teeäärses roheluses ka džungliilu.
Dominica saar oli ka meile endile esimest korda külastada ja mõjus juba reljeefilt salapärase ja pisut metsikuna. Dominica oli viimati brittide asumaa, kuid nad iseseisvusid 90ndate alguses ja peale seda on majandus vajunud tasapisi vaikellu. Banaaniistandused, mis olid muidu väga edukad, osteti suurkorporatsioonide poolt kokku ja suretati seeläbi konkurents välja. Väga palju näeb siiani saarel suuri uhkeid, kuid tühjasid majapidamisi, kus veel kümme aastat tagasi käis Inglismaalt vanem kontingent „suvilaelu“ elamas, kuid on tänaseks manalateele läinud. Ja uue põlvkonna jaoks on saare infrastruktuur ilmselt kasin ja seetõttu saar ka vaatamata paradiislikule kliimale ebaatraktiivne. Kohalikud elavad kalapüügist ja peamiselt turismist. Turistid on saarele saabudes või meritsi isegi juba lähenedes omavahel ka ilusti ära jaotatud – kõigile jagub, aga jagunemisel on oma kindel struktuur, kes saab esimesed ja kes järgmised jne. Sadamaid kui selliseid pole, laevad jäävad poi peale voi ankrusse. Isegi pealinnas Roseau’s, kus peatuvad aeg ajalt mõned kruiisilaevad, on kruiisilaevade peatumiskohaks mitte väljaehitatud kai, vaid pigem nagu kaks betoonposti, mille otsa see suur kolakas kinnitatakse, ja sealt betoonpostide otsast läheb siis maa poole edasi kipakas kai.
Porthsmouthi linnake oli Roseau´st põnevam, kuigi viimases asus kõige parem värske kala turg. Porthsmouthis oli meil „oma mees Havannas“ ehk Andrew, kelle kontakti eest oleme tänulikud ka siinkandis tuuritava eestlaste katamaraani Twin Joy kaptenile Tõnisele.
Andrew ja ta jüngrid ajavad korda kõik, mis sul saarel vaja korda ajada- tollist kuni lobsteriõhtusöögi broneerimiseni, matkadest ja vaatamisväärsustest rääkimata. Üks kogemisväärsustest on kindlasti Indian Riveri veematk sealsele looduskaitsealale. Matkad on ka hoolega kohalike poolt reguleeritud ja turismivankri ette rakendatud – minna saab vaid kohaliku tuuripaadiga, sissepääsupileti ostmisel ning jõel sõites ei tohi mootoreid kasutada, sõidetakse vaid aerutades. Indian River näitas meile saare lopsakat loodust: puude otsast alla rippuvatel liaanid, vee-ja maismaa mangroovid, arvukad linnud, kalad, krabid. Ja ka Kariibimere piraatide filmivõtete kohad, Tia Dalma onnike „Surnud mehe aardekirstus“ ja sillad inimsööjate eest põgenemisel 3 osas. Eriti tore ju, kui saab need kohad õhtul laevas veel Kino-onu Kapteni suurelt ekraanilt filmist üle ka vaadata.
Ja nagu siinmail ikka - kõik teed viivad pits-stoppi - ka see jõematk viis Põõsabaarini välja, kus pakuti keskmisest kangemat rumm-punšši. Ja nagu möödaminnes punus meie giid Andrew oma aeruassistendiga (nooremapoolne sitke kohalik, kes juba meile oma paadiga järele tulles lahkelt naeratas ja hommikusöögiks pläru keeras) kookospalmi lehest naistele roosid kübara külge.
Teine kogemist vääriv külastus oli teispool saart asuva restorani „keepin ’it real“ lobsteriõhtusöök, kus kohalikus kreooli kastmes serveeriti igale sööjale terve lobster koos kohaliku kõrvasega (jahubanaanidest püree, köögiviljad, riis). Peale sööki veeresime bussi, bussist jollasse, jollast laeva, laevast voodisse – isegi hommikul oli veel suht ümmargune tunne sellest kõhutäiest, aga maitseelamus oli veeremisetunnet väärt!
Mida tahaks veel Dominical teha ja milleks meil aega ei jagunud: sõidaks hea meelega selle saare kas bussiga või rendikaga läbi, kindlasti on seal veel palju ägedaid ja metsikuid kohti, mida avastada. (jätkub)

11/01/2026

Grupp “Tiit ja sõbrad”: Saime wifi-sse, lehvitame kodustele 🤓